Tahaks kedagi lüüa. Aga kuna ma tean, et kõiges selles jamas olen süüdi mina ja ainult mina, siis jh, tundub et mina olen see, kes peksa saab. Kui mitte enda, siis vähemalt vanemate käest. Ja kui mitte füüsiliselt siis vaimselt vähemalt.
Päris sitt tunne on ikka. Mitte, et füüsika nüüd mingi elutähtis asi minu jaoks oleks, aga ma lihtsalt tean, et olen rohkemaks suuteline kui 2. Hahaa, there, sayd it. You're happy now? Arvatavasti mitte, loodetavasti. Ega ma ka pole. Aga mis seal ikka. Siis on mul vähemalt võimalik kõik järgmine aasta 10, ei, 1000 x paremini teha. Seda ma teen. Ja kui ei tee, siis on teil mu isiklik luba mind lüüa. Nii kõvasti kui jaksate, et see mul ikka elu lõpuni meelde jääks, et ma selline laiskvorst olin. Luban veel, et asja politseile ega kohtusse ei anna, te olete minu enda eest kaitstud.

Eile käisime isaga mitmes kohas vaatamas, proovimas. Täna hommikul sain kätte - oma 9. klassi lõpukingi :D Hõbehall ja musta värvi raam, porilauad, pudelihoidja koos pudeliga, lukk ja spidomeeter, mis näitab kella, kalorite kadu, kiirust, kesmist k, suurimat k, teepikkust ja kulunud aega :P Muidu oli poes veel üks hästi ilus sinine ja naiselike kaunistustega, aga ei hakanud issilt seda välja pinnima, tema ju ikkagi maksis. Kojusõit kestis 11 min, 3 km ja kulutas 24 kalorit XD Suveks varustus olemas. Wii!!

Ärkasin eile hommikul kell 6, eesmärgiga minna füüsika järeltöösse ja oma nimekirjast kaks tööd maha kriipsutada. Jõudsin isegi varem kohale ja sain veel kospekteerida, aga kui tööks läks ei osanud ma midagi :S Lisaks selgus veel, et viimase töö, mille ma enda arust hästi tegin, sain kahe. Istusin seal paberi taga ja konsulteerisin klassisolijatega ning uurisin oma märkmeid, aga edu ei midagi. Aga mis seal ikka, esmaspäeval peale geo eksamit teen oma kolm (või vähemalt kaks) füsa tööd järele :P
Järgmiseks tunniks oli prantsa. Güsson oli jälle haige, ning asendas Meinart. Rääkis ainult prantsuse keeles, mitte muffigi ei saanud aru :D Siis oli ülesandeks teksti lugeda ja alla joonida sõnad, mida tõlkida oskan. Kokku sain kaheksa (A) Sain näidata, et ei oska midagi.
Inkaaa! Inka oli julmalt kift tegelt :P Mängisime rollimänge ;P Võtsid loosiga paarilise nime ja teema ning siis tuli suht kohapealt improvisieerida. Ma olin paaris Mattiasega. Teemaks oli: stseen poes, müüja (mina) arvan, et naine (Mattias XD) on varastanud banaani. Naine on küll süütu aga tema taskus on juhuslikult banaanikoor, mille müüja leiab. Läksime ukse taha, et teemat veidi arutada, kui Mattias ütles: "Ma tahan naine olla, ole sa müüja. Sa oled kurjem kui mina." Nagu mismõttes? :D Aga impro tuli täitsa hästi välja :P Teised esitasid enda omi ka. Aega jäi üle ning oli käes Kristi ja minu kord. See kord oli lihtsalt hale :P Kristi oli pime ja mina puudega. Ehk siis mõlemad jooksime ringi, käed ees töllakil ja karjusime: "No, this is my seat!" XD Peale meid tuli suurepärane Lee (Ivan Julm) ja Oliveri (Elisabeth I) esinemine (Y) tublid!
Eesti keele ja kirjanduse pärast olin veidi närvis, aga need möödusid minu jaoks positiivselt (loe: ei küsitud vastama) :)
Söögivahetunnil sõin palju, mistõttu otsa ka söetableti.
Matas oli töö. Sellest me ei räägi...


Ellerheinas läks ikka eriti hästi. Ma olin täiesti valmis oma peapesu kätte saama. Aga kui jõudis kord minuni oma selgitusi öelda, lõi Loitme mulle käega ja käskis istuda :D Wee!

I was walking down the street when I was accosted by a particularly dirty and shabby-looking homeless woman who asked me for a couple of dollars for dinner. I took out my wallet, got out ten dollars and asked, "If I give you this money, will you buy some wine with it instead of dinner?""No, I had to stop drinking years ago", the homeless woman told me."Will you use it to go shopping instead of buying food?" I asked."No, I don't waste time shopping," the homeless woman said. "I need to spend all my time trying to stay alive.""Will you spend this on a beauty salon instead of food?" I asked."Are you NUTS!" replied the homeless woman. "I haven't had my hair done in 20 years!""Well," I said, "I'm not going to give you the money.Instead, I'm going to take you out for dinner with my husband and me tonight."The homeless woman was shocked. "Won't your husband be furious with you for doing that? I know I'm dirty, and I probably smell pretty disgusting."I said, "That's okay. It's important for him to see what a woman looks like after she has given up shopping, hair appointments, and wine."

Ei saanud pointile pihta, aga oli vist nali :D Ema saatis

Tere, mina olen Udupea.
Tõsiselt, ma olin täna nagu peata kana. Midagi ei pannud tähele. Nt võrkpalli mängides sai 12a minu pärast kaks punkti, kuna lasin pallil lihtsalt enda jalge ette kukkuda. Ma tõesti ei tea, millele sel hetkel mõtlesin. Igatahes nüüd vist näitasin end halvast küljest ja mind visatakse võistkonnast välja. Ei! Seda ei juhtu! Ma teen selle veel tasa ning tõestan seda nädalavahetusel Vormsis. Lee aitab mind ;) Ja teiseks, koju tulles oleksin lihtsalt bussi ette jäänud. Täiesti rahumeeli jalutasin lihtsalt. Õnnetus oleks toimunud kui bussijuht poleks minust targem olnud.

Eile suutis muusika minus esimest korda elus tekitada tunde nagu oleksin armunud. Hea oli olla. Igatsen seda tunnet. Kas keegi tahab hakata selleks inimeseks, kellesse ma armuda võin? :P Aga jh, kuulasin oma armastatud a cappella ansamblit The Other Guys. Nii-nii kahju, et nende muusikat pole eriti saada. Muidugi on mul alati võimalus tellida endale plaat kusagilt Inglismaalt või USA-st mingi 400 kr eest...
Jagan neid siis ka teiega, The Other Guys'i esituses Green Day lugu "Basket Case"
http://www.millan.net/funp/100/deerz2.html

Täna läks mul ellerheinas olles kõht tühjaks ning mõtlesin et käin kähku ära ja söön ühe saia. Hankisin oma saagi ning rändasin sellega mööda Kullo koridore, kui leidsin ühe erakordse kipskuju. Skulptuure on seal teisigi, kuid see oli uus. Ma pole veel kunagi varem näinud seal nii hästi voolitud inimkujutist. Nimelt oli valmistatud Freddie Mercury. Välja nägi ta just-täpselt selline(muidugi et siiski valge):

Lihtsalt superhästi tehtud töö, sest tundsin Freddie isegi sellises ebatavalises poosis ära.

Eile siis helistati mulle juba kolmandat korda ellerheinast ja uuriti kuhu olen kadunud. See kord oli siis veidike teisiti, sest pidin rääkima Loitmega. Ma tean küll, et kui ta pahakseks saab ütleb ta enne kui mõtleb, aga sellest hoolimata suutis ta mu pisarateni närvi/vihaseks ajada. Lõpuks siis lubasin täna ellerheina minna ning ta lõpetas kõne sõnadega: "Musirull, tsau". Saa siis temast aru. Tegelikult ma saan, aga seda pole mõtet seletama hakata, sest see võtaks tunde. Võib-olla isegi päevi. Siiski sellest nõmedast kogemusest hoolimata olen ma õnnelik, et käisin, sest seal olla oli hea ja rahulik. Enam ta mu peale pahane ei olnud, pigem kiitis. Lõpp-kokkuvõtteks läks siis ikkagi hästi :)

Lätlased ja leedukad olid täna ikka eriti armsad. Nii tore nendest, et nad Eestit toetavad nii innukalt. Aga tõesti vist mitte ükski teine rahvus ei mõista meid paremini kui nemad. Seisid tänavatel, lehvitasid lippe, ka eesti omi ja laulsid baltiketi aegseid laule. Ülinunnu minu arust n_n Kahju ainult, et eestlased sellest nii innukalt osa ei võtnud. Kuigi reklaami oleks jh võinud veits rohkem teha. Üldse on viimastel päevadel kuidagi rahulik olnud. Ja see on ainult hea.

Täna oli jälle see "tore" päev, kui toimus kõnekunst. Õnneks pääsesin seal kohe tulema, kui olin oma sõna otseses mõttes sita kõne esitanud :D Aga pole hullu, et teistel täiega igav oli, vähemalt on see möödas ja tehtud. Pääsesin ma tänu sellele, et pean neljapäeval Tallinna Ülikoolis saalitäiele lätlastele esinema. Muidugi on selleks üks "omapärane" vene tants ekstra mini-kleitides. Et siis jh, läksin seda võimlasse harjutama. Peaaegu selge on juba :D Veel veidi harjutamist homme ajaloo ja mata ajal ning probleemid kaovad ;)

Tuuli saatis mulle ühe supervana klassika :P Selleks on Push Up - Ämblikmees. Aitäh selle eest! Sa ei tea kui palju paremaks see tuju tegi. Nii palju lahedaid ja armsaid asju meenus :*
Oo, kallis, ole minu ämblikmees.
Mu juurde lenda üle maa ja vee.
Juba tulen, sest olen sinu järgi hull.
Oo, tahan olla ainus sul.

1. osa
Oh, täna oli veel rohkem suvi kui eile. Käisin just sugulaste juures Lohusalus. Riidesse panin soojalt, sest mere ääres pidavat jahe olema ning jalga tõmbasin oma kontsasaapad. Uksest välja astudes ja autosse suundudes hingasin sisse sooja suvetuult ning tunnistasin, et täna on soe. Sõit sinna oli ka mõnus. Vaatasin aknast välja ning nautisin päikesepaistet ning imeilusat loodust, eriti männimetsa. Kohapeal ootasid meid peagi soojad vorstid ja kausside viisi salatit. Üllatuseks oli see, et isegi mulle anti kohe vahuveini klaas kätte. Rüüpasin siis rõõmsalt seda ja ajasin juttu kui onu mulle juurde kallas :D Ning mõne aja pärast taas, kui pakkus veini. Mul polnud selle vastu midagi, ainult õed vaatasid veidi imelikult. Küsisid siis, et kas ma ikka võin mille peale Andres (onu) vastas, et nojah, ta isale olevat maininud, et ma ka saan ning tegi nalja, et "Joodame Maria täis!" :D Sõime kõhud täis ja seadsime sammud mere poole. Muidugi tuli ju mulle enne "normaalsed" jalanõud muretseda. Raili otsis siis välja oma suured skeiditossud, mis oma tibisaabaste vastu vahetasin. Ühe tossu paelad ei tahtnud küll sõlmest lahti tulla, aga olin (nagu pärast selgus) nende üle ikkagi väga õnnelik, mis siis et pidin need kuidagi logisevana jalga saama. Tundsin end jälle üle pika aja lapsena. Keset põldu seisab suur rändrahn, mille vallutamine on kohustuslik, nii siis me sinna otsa ronisimegi ja tegime grupipilte.

2. osa
Edasi läksime randa, ninna tungis mõnus adru lõhn. Nurusin, et liiguksime suure kivi poole, mida ka tegimegi. Otsustasime Kaariniga kivini võidu teha, aga asi vajus ruttu ära. Nii mõnus oli kivilt kivile hüpata ja mööda neid joosta. Tundsin end veel paremini. Olin otsustanud kõik suuremad kivimürakad läbi ronida. Mõnus oli olla, sest suutsin ise hakkama saada. Lõpuks jõudsime siis kohale. Onu Andres ronis esimesena ja esimest korda oma elus selle kivi otsa, ning peale üht meest veel (kelle nime ma kahjuks ei mäleta) ka mina. Kaarin oli küll millegi pärast väga vastu ja õpetas mind pidevalt, aga otsas ma käisin sellest hoolimata ära. Alla tulek oli ka, khm, tore :D Nimelt suutsin ma alla hüpates endale põlvega lõuga virutada, mis õnneks haiget ei teinud vaid pigem ehmatas. Tagasi tulime läbi metsa, kus ma üritasin sipelgalõvisid leida XD (Tuuli teab neid küll). Jõudsime Lohusalu endise kooli juurde, kõrval olid armsad kämpingud. Olin üliõnnelik kõigi oma laagrikogemuste üle. Jõudsime tagasi majade juurde, kus ootasid meid tordid! Tõmbasin jalanõud jalast ning lippasin sokkis üle muru torte sööma :P Lebotasime maas madratsite peal ja sõime. Isa ja see mees, kelle nime ei mäleta jootsid sipelgat viinaga :D ja siis muidugi naersid, kui tal väiksed liikumisraskused olid. Ajasime veel juttu ja tulime tulema. Lihtne aga supermõnus päev.

I never lived before your love
I never felt before your touch
I never needed anyone to make me feel alive
But then again, I wasn't really living
I never lived before your love

Olen 17 aastat ise hakkama saanud, saan ka edaspidi. Ja ma tean seda. Aga sellest hoolimata tuleb ette neid nostalgiahetki, kui unistan et asjad oleksid teisiti.
Läheb ka see hetk mööda ja ma sisenen taas oma suhteliselt rutiinsesse igapäevaellu. Õnneks on mul suurepärased sõbrad, kes aitavad mul neid reegleid rikkuda :)
Aitäh

Nüüd ma hakkan tubliks! Aga alles homme...
Selle kuradi mõtteviisi pärast ma vist polegi veel kuhugi jõudnud. Aga mida ma tegema pean, et see mul ka homme meeles oleks? Noh, saate aru küll, see, et endale lubaduse andsin. Ma olen tegelt suht mitmeid asju proovinud ka, et see õnnestuks, aga mitte ei taha kinnistuda.
Näiteks ka praegu ma peaksin minema Memme juurde tema biograafia kohta pärima, et ma kahe päeva pärast saaksin ikka täispika inglise keelse versiooni sellest esitada ja end veidikenegi heast küljest näidata. Aga mul on selline kift aju, et kui midagi vaja, on mu pea tühi ja kui tulem mingi idee, siis on neid hetkeda 100 tükki järjekorras ja mul lihtsalt ei ole seda oskust neid kõiki meelde jätta või vähemalt kirja panna.
Igatahes see on hetkel üks neist 100-st, mis mu peas mõlgub. Tahtsin, lootsin, et saan teid veidi rõõmustada oma pisikese postitusega üle pika aja ja tõestada et pole seda lehekülge ikkagi täiesti hüljanud.
Eelmises postituses olevat kurdetud et mul pole mölapidamatust. Tegelikult on, aga see ei jõua lihtsalt piisavalt kiiresti suust välja :P ja kaob ühte sügavasse mõttemülkasse ära, vot. Ja teiseks oli probla teemaarendusega. See vb tõesti mul puudub, aga kas ma peangi kirjutama esmaklassilist ilukirjandust paarile inimesele, kui tegelikult tahan seda enda jaoks teha? Oma mõtted kirja panna s.t. Ütlesin küll enne, et tahan teid rõõmustada, seda kindlasti, aga ikkagi kirjutan ma enda jaoks, plussiks ongi see, et teid huvitab. Huvitab ikka või?
Aga jh, mis ma ikka teiega norin? Tegelikult olete mulle ikkagi väga kallid :) kallid :*

Eile ja täna hakkas mul suvehooaeg. Põhjuseks see, et tegin toredaid suvetegemisi ja kõiki sellel aastal esimest korda: lõkkeõhtu koos grillimise ja söömisega õues; öösel õues ringi liikumine paljajalu ja rätiku väel (korraks ka ilma rätikuta (A)); rattaga sõitmine; päevitamine (küll täisriietuses, aga põsed ja nina sain valusalt punaseks). Päris palju asju kahe päeva kohta :D Mõni nendest tegevustes ei aidanud küll just mu paranemisele kaasa. But who cares, at least I had some fun ;)