Vahelduseks jälle midagi minu sulepeast (A)

Sellises olukorras ta alati punastas, aga mitte täna. Ta seisis enesekindlalt, käed oma musta mantli taskutes ja vaatas poisile armsa naeratusega otsa.
"Ma ei saanud ju jääda ootama, kuni saatus meid kokku viib," alustas tüdruk juttu ja vaatas kuidas poiss talle lähemale astus.

Hmm, kui ma nüüd selle siia kirja panin, siis tundub kuidagi liiga lühike. Aga asi on selles, et ma kirja ei tahtnudki rohkem panna. Mina tean, mis enne ja pärast toimub :P

***

"Palju õnne sünnipäevaks!" ta peaaegu hüüdis seda, kui ta poisi juurde hüppas ning teda kõvasti-kõvasti kallistas.
"Wohoo, rahu!" ütles poiss magusa naeratusega, "lase mul ikka vähemalt seegi sünnipäev lõpuni elada."
"Sorri, see on ikkagi nii äge. Sa oled ju nüüd inimene lausa," ütles tüdruk õhinaga, kui nad edasi kooli poole liikuma hakkasid.
"Ha-ha!" naeris poiss, "enda arust olen ma kogu aeg inimene olnud."
"Noh, tead ju küll. Sa saad nüüd kõike teha ja värki. Seaduslikult!"
"Seda küll, aga mida enam mul vaja, kui ma ei joo ega suitseta? Minu jaoks on 18 ainult 1 võrra suurem arv."
Nad olid juba enamuse teest maha käinud ja tüdruk pööras end poisi poole, et hüvasti jätta.
"Mul on sulle kingitus ka..."
"Ohoo," imestas poiss, "seda poleks küll vaja olnud. Mis see on?"
"See..." sosistas tüdruk ja suudles poissi õrnalt huultele. Naeratas vaid ja jooksis õnneliku näoga minema, jättes poisi jahmunult paigale seisma.