Mulle meeldib, kui inimesed mind õpetavad. Mitte kõigis asjades muidugi, vaid neis, mida mulle meeldib teha. Sest ma tahan neid võimalikult hästi teha (A). Nt. laulmine ja tantsimine, aga vahel on vaja, et kõik oleks vait ja ei ütleks ühtki sõna. Nii et ma ei tea ikkagi mida tahan :/

Siis meeldib mulle teha asju, mida inimesed minust ei oota. Endalegi käib pinda, kui etteaimatav ma olen. Ekstreemsust vajan.
Enne kirjanduse tundi ronisin lauale ja aknalauale, et aken avada, mida siiski teha vaja ei olnud. Inimesed vaatasid ja naersid, mitte minu üle muidugi ja tuli hull ronimisvajadus. Hea tunde tekitas :)
Kehalises tegi mu tuju heaks Kristi oma laheda aeroobikakavaga + mängis Sexyback :P. Tuli teine vajadus XD - tantsu.
Igatahes tuli mulle meelde, kui ma käisin emaga Norras. Seal oli üks imeilus ja suur astmikjuga. Praegu tahaks seal ronida!

Olin otsustanud terve neljapäeva pärastlõuna, noh pigem juba õhtu pühendada õppimisele. Väike idioot vaatas suures toas kella poole kaheksani "Kariibi Mere Piraate" ja suundus oma tuppa õppima. Kirjutasin inka luuletuse ümber ning suutsin 27-st reast 5 pähe õppida. Kaarin tuli Miuga, otsustasin teistega suhelda. Kui ema kavatses magama minna, teatasin talle oma murest, et olen omadega jännis. Kuna tuju oli juba paha ootasin ma mingit abi või lohutussõnu. Nende asemel sain u 10 min emaga karjuda. Seni kuni ta minuga pahandas vaikisin ja nutsin. Vaikisin, sest kui oleksin rääkima hakanud, kestnuks see tunde. Nutsin, sest teadsin, et tal on õigus. Ma olen ise oma jamades süüdi. Ta "soovitas" mul kohvi teha ja terve öö üleval istuda, hommikuks olgu valmis, küll nädalavahetusel magan. Tegin viimase kohvi (puru sai otsa), sellest jätkub oma kolmeks tassiks ja hakkan pihta. Kell on 23.21...
Olen kirjutanud 2h kirjandit. Emagi käis minuga veel mitu korda rääkimas ja abistas veidi. Valmis ta veel pole, aga homme annan kindlasti ära. Kell on 01.45, lähen magama.

Miks keegi mu nalju ei mõista?