Mulle meeldib, kui asjad katki lähevad või väikseks jäävad, siis on põhjust neid ära visata(anda) ja uusi hankida. Ma lihtsalt ei suuda loobuda asjadest, mis mingilgi moel veel kõlbavad. Nt riideid kannan seni, kuni enam selga ei mahu või kui nad on nii katki, et ei kõlba kanda. Ka siis panen nad lapina käiku. Samuti meeldib mulle asju parandada, et neid ikka võimalikult kaua kasutada saaks, hoolimata sellest, et armastan uusi asju. Mul lihtsalt on vaheldust vaja!

Eile või üleeile tuli telekast "American beauty". Jälle nägin sellest vaid lõppu, mis siis et see on mul plaadil olemas. Igatahes avastasin, et see on ikka hea film ja võiks millalgi korralikult ära vaadata. Lõpus ütles see mees midagi, mis pani mind mõtlema. Nüüd ma siin otsingi seda teksti, et see ka teile edastada.

Ma vihkan, et ütlen nii palju "see", aga ei oska ka midagi muud asemele panna.

Aa, ja paberile on palju mõnusam kirjutada... ju ma pole siis korralikult it-ajastule järgi jõudnud :P

Jee, leidsin! :D Igatahes, siin ta on:
I guess I could be pretty pissed off about what happened to me... but it's hard to stay mad, when there's so much beauty in the world. Sometimes I feel like I'm seeing it all at once, and it's too much, my heart fills up like a balloon that's about to burst... And then I remember to relax, and stop trying to hold on to it, and then it flows through me like rain and I can't feel anything but gratitude for every single moment of my stupid little life... You have no idea what I'm talking about, I'm sure. But don't worry... you will someday.