kuulan üht lugu. miljon korda järjest. mul ei saa sellest küll. see on nii ilus ja armas. ja ma olen enda üle uhke. uhke, et suutsin lõpuks teha seda. seda, mida oleks võib-olla juba kaks aastat tagasi pidanud tegema. aga kuidas ma oleks pidanud? ma ei saanud ju. ma olin siis nähtamatu. olen vist siiani. aga igal juhul mitte nii palju kui enne. ega ma eriti kurvasta ka. olen rahul. sellega, mis oli. sellega, mis on. ja sellega, mis tuleb...
juhtub...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
4 comments:
kui Sa oleks nähtamatu siis me ei oleks tuttavad.
:D hahaa, mitte selles suhtes nähtamatu, või noh, ma ei oska seletada...
tubli olid!
(A) aww, tähh :*
Post a Comment